Eeva-Liisa doulablogi

Sõbrad

2009-07-20T15:05:00.001+03:00

Väga tihti on vastsetelt emadelt kuulda, et olgu sünnitamisega kuidas oli, kõige hullemad olid esimesed päevad haiglas. St tähendab siis imetamisega alustamist.
Tihtipeale saavad naised haiglast kaasa päris korraliku trauma- eneseusalduse puudumise, mis saadab neid pea terve lapse esimese eluaasta. Nad muretsevad, kui laps liialt kauaks magama jääb(veresuhkur langeb), kui laps sööb liiga kiiresti( ei saanud piisavalt piima) või kui ta ei kaka küllalt sagedasti.
Ma imestan tihti, kui vähe head nõu naised esimestel päevadel sünnitusmajades saavad. Põhiliseks lahenduseks imetamisprobleemidele on jätkuvalt kunsttoit.
Paljudel naistel hakkab imetamine sujuma pärast haiglast kojusaamist, kui nad pole kohustatud enam lapse söödud kogustest ette kandma ja last ning mähkmeid kaaluma.Nad ei pea enam tõestama, et suudavad lapsele piisavalt rinnapiima pakkuda. Selleks ajaks on aga kahju ema enesekindlusele ja lapse seedesüsteemile juba tekitatud.

Mina soovitaksin juba RASEDUSE AJAL rääkida oma lähemas sõpruskonnas imetavate naistega. Esiteks on vaid edukalt imetavate naiste seltskonnast võimalik imetamisel tuge leida. Teiseks ja veelgi olulisemaks on see, et neilt on võimalik saada piima.Kui me tõesti soovime luua imetamiskultuuri, peaks lapse esimestel elupäevadel toetama imetamist ja mitte pöörduma probleemide korral kunsttoidupaki poole. TÕELISTE probleemide korral saab ema poolt valitud naine aidata. Leia endale sõprade hulgast terve naine, keda usaldad, kes oleks valmis Sinu last imetama. Hea imetamisnõustamise ja toetuse korral pole seda arvatavasti vaja, kuid ette võib tulla ka ootamatuid olukordi. Kui oled keerulisse olukorda sattunud, võib tunne, et lained löövad pea kohal kokku, olla nii tugev, et sel hetkel pole energiat, et lapsele piimaema otsida. Seepärast oleks eeltöö vaja teha enne sünnitust.
Kui sõprade hulgas ei ole ühtki imetavat naist, on see ühtlasi ilmseks ohumärgiks. Kui keegi su lähikonnas ei ole samas situatsioonis, mis Sina, on üpris tõenäoline, et Sa ei leia endale järgnevateks aastateks piisavalt toetust.
Kui Sinu tutvusringkonnas on pudeliga toitvad emad, annab see kindlasti hea võimaluse õppida- mis läks valesti, mis tekitas vajaduse kunsttoidu järele.

!!! Miks ei tohiks vastsündinu saada kunsttoitu?
1. Kunsttoit on raskesti seeditav ja paneb lapse mitmeks tunniks magama, et lehmapiimavalgust jagu saada. Samal ajal jääb ema oma rind stimuleerimata ja piimaproduktsioon ei suurene.

2. Kunsttoit on loodud lehmapiimabaasil - see ei sobi inimlapsele toiduks. Ühest korrast tehistoidust esimeste elupäevade jooksul piisab, et allergiseerida laps järgnevateks aastateks ja võibolla kogu eluks lehmapiima vastu. Esimestel elupäevadel on lapse seedesüsteem eriliselt õrn ja vastuvõtlik.
"Vale on anda lapsele esimestel elupäevadel lehmapiima sisaldusega toitesegusid, kui last kavatsetakse toita ainult rinnaga. Nimelt võib see allergiliste kalduvustega lapse tundlikkust lehmapiima suhtes suurendada. Kui anda talle teistkordselt lehmapiima pärast pikemaajalist toitmist üksnes rinnapiimaga, võivad tagajärjeks olla raskekujulised allergianähud kuni šokini välja." Raamat "Laps" W. Goebel, M. Glöckler
Sellistest riskidest on sünnitusjärgses osakonnas kahetsusväärselt vähe juttu.

3.Lutipudel on teistsuguse kujuga kui rind(ka need pudelid, mille kohta tootja lubab, et see on võimalikult rinna sarnane) , lapse imemisvõte kujuneb valeks, ta ei oska enam rinnast süüa.

4.Igasugused abivahendid tekitavad emas ebakindlust ja kasvatavad distantsi ema ja lapse vahel. Eduka imetamise seisukohast on asjad ebavajalikud ning viivad ära fookuse ema ja lapse suhtelt.

Olgu veelkord ära toodud Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hierarhia imikute toitmiseks:
1. emapiim rinnast
2.ema piim välja lüpstuna ja antuna lapsele mingil muul viisil
3. teise inimema piim
4. kunstlikud piimasegud

Selline süsteem emade vahel on võimalik. Esimesed alged Tartus on loodud. Naine, kelle last on imetatud, võib olla valmis järgmine kord pakkuma teise raskes olukorras oleva ema lapsele oma piima.
See loob naiste vahele toetusringi, turvatunde ning eluks ajaks jäävad mälestused.

Imetamise artikkel

2009-07-11T16:31:00.007+03:00

Tõlkisin ära ühe suurepärase artikli imetamise kohta käivat keelest.

Selle on kirjutanud Diane Wiessinger, tõeline spetsialist ja imetamise eestkõneleja. Tema veebileht on www.normalfed.com .
Kes minu tagasihoidlikku tõlget lugeda ei suuda, leiab artikli inglise keeles siit: http://www.bobrow.net/kimberly/birth/BFLanguage.html

Jälgi oma sõnakasutust!

Diane Wiessinger

„Tõde on see, et rinnaga toitmine pole midagi enamat kui normaalsus. Kunstlik toitmine, mis pole ei samaväärne ega midagi paremat, on seega puudulik, ebatäiuslik ning alaväärsem. Need on rasked sõnad, kuid need asuvad meie sõnavaras sobival kohal.”

Imetamisnõustaja ütleb: sul on parim võimalus anda oma lapsele parim võimalik start elus, läbi imetamise erilise sideme. Selle suurepärased kasud sulle ja lapsele kestavad kogu elu. Ja seepeale pakub ema lapsele pudelit. Miks ometi?

Osalt sellepärast, et selline müügijutt võiks olla vabalt kirjas ka imikutoidu reklaambrošüüris. Kui meie tekst on äravahetamiseni sarnane imikutoidutööstuse omaga, teeb keegi arvatavasti midagi valesti… ja ilmselt pole need suurkorporatsioonid.

Toon näiteid keelekasutusest, mis minu arvates õõnestab meie häid kavatsusi iga kord kui seda kasutame.

Parim võimalik, ideaalne, optimaalne, täiuslik. Kas sa oled lapsevanemana parim võimalikest? Kas su kodune elu on ideaalne? Muidugi mitte. Need on imetlusväärsed eesmärgid, mitte aga miinimumstandardid. Sõnastame aga ümber. Kas sinu vanemlikud oskused on ebapiisavad? Kas su kodune elu on allpool normaalset? Kas sa pakud puudulikku toitu? Nüüd see haavab. Võib-olla ei oota sa, et oleksid kõvasti ülalpool normaalsust, aga kindlasti ei tahaks sa olla allpool normaalsust.

Kui me( nagu ka kunsttoidutööstus) ütleme, et imetamine on parim võimalik viis beebisid sööta, kuna see pakub neile ideaalset toitu, olles täiuslikus tasakaalus optimaalseks imiku toitainetevajaduse katmiseks, on loogiliseks vastuseks sellele: ja mis siis? Meie oma elukogemus ütleb meile, et optimaalne ei ole vajalik. Normaalsest piisab, ja sellise keelekasutuse kohaselt saab normaalsuseks-ja seega turvaliseks ja piisavaks-hoopiski kunstlik toitmine. Tõde on aga see, et rinnaga toitmine ise pole midagi enamat kui normaalsus. Kunstlik toitmine, mis pole ei sama ega midagi paremat, on seega puudulik, ebatäiuslik ning alaväärsem. Need on rasked sõnad, kuid neil on meie sõnavaras sobiv koht.

Kasu. Kui me räägime rinnaga toitmise kasudest- „madalamast” vähiriskist, „vähenenud” allergiariskist, „lähedamast” sidemest, „tugevamast” immuunsüsteemist- kinnitame me pudeliga toitmist kui vastuvõetavat normi.

Tervisevõrdlused võtavad aluseks bioloogilise, mitte kultuurilise normi, millest hälbimist loetakse kas kahjulikuks või kasulikuks. Suitsetajatel on kõrgem haiguste määr; rasedusaegne foolhappe juurdevõtmine võib vähendada loote väärarenguid. Kuna aga imetamine ongi bioloogiline norm, siis ei saa rinnaga toidetud lapsed olla „tervemad”- hoopis kunsttoidetud lapsed on tihedamini ning raskemini haiged. Rinnaga toidetavad lapsed ei lõhna „paremini”, vaid kunstlikust toitmisest tuleneb ebanormaalne ja ebameeldiv lõhn, mis peegeldab probleeme lapse soolestikus. Me ei saa luua imetamiskultuuri, kui me ei rõhuta imetamist kui standardmudelit nii oma keeles kui oma kirjanduses.

Me ei tohi lasta sellist ümberpööratud sõnastust meedia ning oma kolleegide poolt mööda sellele väljakutset esitamata. Kui meil ei õnnestu kirjeldada kunstliku toitmise riske, jätame me emad ilma olulisest infost, mille põhjal järeldusi teha. Ema, kel on raskusi rinnaga toitmisega, ei otsi abi selleks, et saada mingit „eriboonust”; küll aga võib ta nõuda abi, kui teab, kui palju tema ja ta laps kaotada võivad. Ta ei pruugi kasutada kunstpiima lihtsalt selleks, et ” harjutada teda pudeliga” kui ta teab, et selle pudeli sisu on kahjulik.

Kuskil pole selline pudeltoitmise kui normaalsuse mugav illusioon paremini säilitatud, kui arutlustes vaimse arengu üle. Kui ma küsin grupilt tervishoiutöötajatelt,kas nad on kursis uuringuga vanemate suitsetamise ja IQ seotusest, ütleb keegi mulle alati, et suitsetavate emade lapsed on madalama IQ-ga. Kui ma küsin uuringu kohta, kus enneaegsetele lastele on söödetud kas inimpiima või kunstpiima, teab keegi alati, et rinnapiimaga toidetud beebid on „targemad”. Ma pole kunagi näinud kumbagi uuringut esitatuna meedia poolt teistpidi- või isegi uurijate endi poolt. Isegi tervishoiutöötajad on šokeeritud, kui ma sõnastan uuringutulemused ümber, võttes rinnaga toitmise normiks: kunstlikult toidetud lastel, nagu ka suitsetajate lastel, on madalam IQ.

Reaalsuse ümberpööramine muutub veelgi eksitavamaks, kui me kasutame protsente, kuna numbrid muutuvad vastavalt sellele, mille me võtame endile standardiks. Kui B on ¾ A-st, siis A on 4/3 B-st. Kui valid A standardiks, on B sellest 25% vähem. Kui valid B standardiks, on A 33 1/3 enam. Seega, kui üks asi, mis maksab 100 ühikut, müüakse „25%-lise allahindlusega”, saab hinnaks 75. Kui allahindlus on läbi ja asja vana hind märgitakse tagasi, peab hinnale lisama 33 1/3 %, et saada hinnaks 100. Samasugused arvud ilmnesid hiljutises uuringus, mis leidis, et rinnavähi määr langes 25% naiste seas, keda imikutena rinnaga toideti. Kui see ümber sõnastada, seades rinnaga toidetud tervise normiks, tõusis rinnavähi määr kunstlikult toidetud naiste seas 33 1/3%. Kujutlege vaid kui erinevalt mõjuvad sellised väited avalikkusele.

Eriline. „Imetamine on eriline suhe”. „Sea sisse eriline imetamisnurgake”. Meie peres võtavad erilised söögikorrad rohkem aega. Erilised olukorrad tähendavad rohkem tööd. Eriline on kena küll, kuid keerukas, see ei ole pidevalt käimas olev elu osa, ja see pole midagi sellist, mida me sooviks just väga tihti teha. Enamiku naiste puhul peaks imetamine sobituma kergesti kiiresse ellu- ja loomulikult see sobitubki. „Eriline” on nõuanne võõrutamise puhuks, mitte imetamise jaoks.

Imetamine on parim; kunsttoit on number kaks. Igatahes mitte Maailma Tervishoiu Organisatsiooni järgi. Selle hierarhia on: 1. Imetamine; 2. ema oma piim välja pumbatuna ja antuna lapsele mingil muul viisil; 3. mõne teise inimema piim; 4. kunstlikud piimasegud. Me peame selle kõigepealt endale selgeks tegema ning seejärel ka teistele selgitama. Emale endale paremuselt järgmine asi tuleb rinnast, mitte karbist. See tasuta proovipakike, mis on nii meelitavalt arsti juures riiulile sätitud, on alles paremuselt neljas lahendus imetamisprobleemidele.

Mõnes situatsioonis on standardse piimasegu järele vajadus. Seda sellepärast, et meil pole inimpiimapankasid. Inimene, kes vajab lisaks verd ei pöördu neljandajärgulise aseaine poole; on olemas verepangad, mis varustavad inimolendeid inimverega. Inimesel ei pea olema mingit erilist haigust, et seda saada. Kõik, mis selle saamiseks vaja, on tarvidus vere järele. Kuid ainult need imikud, kes ei talu paremuselt neljandat, on piisavalt privilegeeritud, et saada paremuselt kolmandat. Ma mõtisklen, mis juhtuks siis, kui leiutataks võrdlemisi odav kaubanduslik veri, mille kasutamine tooks endaga oluliselt kõrgema terviseriski kui doonorveri. Keda peetaks sel juhul nii ebaoluliseks, et seda saada? Kui me leiame, et kliendi puhul on vaja kasutada kunstlikku piima, tuletagem nii talle kui tema arstidele meelde, et pankadesse kogutud inimpiim peaks olema kättesaadav. Piimapangad saavad meie kultuuri osaks tõenäolisemalt, kui nad kõigepealt meie keele osaks muutuvad.

Me ei taha, et pudeliga toitvad emad hakkaksid end süüdi tundma. Süütunne on mõiste, mille paljud naised omandavad automaatselt, isegi kui nad teavad, et olukord on täiesti nende kontrolli alt väljas.(On teada, et minu ema vabandanud ilma pärast.)

Naiste (peaaegu) automaatne süü omaksvõtmine on näha nende vastustest sellise stsenaariumi puhul: Kujuta ette, et sa oled saanud veidi õpet aerodünaamikast. Samuti oled sa näinud kuidas piloodid juhivad lennukeid. Nüüd kujutle, et sina oled reisija kahekohalises lennukis. Piloot saab südamerabanduse ning sina pead hakkama lennukit juhtima. Te kukute alla. Kas sa tunneksid end süüdi?

Mehed, kellelt ma selle kohta küsisin, vastasid: „Ei. Aerodünaamika tundmine ei tähenda seda, et sa oskaksid lennukit juhtida.””Ei, sest ma tean, et andsin endast parima.” „Ei, mul oleks tõesti kahju lennukist ning piloodist, aga ma ei tunneks süütunnet.” „Ei, lennukeid on keeruline juhtida, isegi kui sa oled kedagi seda tegemas näinud.”

Mida naised ütlesid? „Ma ei tunneks end süüdi lennuki pärast, aga võib-olla piloodi pärast, sest oli väike võimalus, et ma oleksin maandumisega hakkama saanud.” „Jah, sest ma suhtun oma vigadesse väga raskelt. Enda halvasti tundmine ja enda süüdi tundmine on minu jaoks üsna segamini.” „Jah, muidugi, ma tean, et ma ilmselt ei peaks, aga tunneksin ilmselt küll.” „ Kas ma tapsin veel kellegi? Kui ma kedagi teist ei tapnud, siis ma ei tunneks ennast süüdi.” Pane tähele selliseid ütlusi: ”oma vigadesse”, „ma tean, et ma ei peaks”, „kas ma tapsin kellegi?” olukorras, mille üle neil naistel ei oleks olnud mingit kontrolli!

Naine, kes otsustab mitte imetada, või kes ei tee seda nii kaua kui plaanis, annab endast parima oma võimaluste juures. Võib-olla on ta kuulnud sedasama „Rind on parim” ilukõnet(aerodünaamikakursus) ja võib-olla on ta näinud mõnda ema ostukeskuses imetamas(nagu piloote lennukijuhtimispuldi taga). See pole aga selgelt piisav ei infoks ega treeninguks. Aga ta võib sellest hoolimata tunda end süüdi. Ta on naissoost.

Enamik meist on näinud hästi informeeritud emasid, kes on võidelnud ebaedukalt, püüdes imetamisega hakkama saada, ning seejärel pöördunud pudeliga toitmise poole, olles sellega leppinud, kuna nad teadsid, et olid teinud oma parima. Ning me oleme näinud vähem hästi informeeritud emasid, kes on hiljem olnud raevunud süsteemi peale, mis polnud neile pakkunud abi, mille nad hiljem leidsid endile vajaliku olevat. Aita emal, kes ütleb, et tunneb süüd, oma tundeid analüüsida ning sa võid süütunde alt leida hoopis teistsuguse emotsiooni. Keegi kunagi ammu ulatas nendele emadele sõna „süütunne”. See on vale sõna.

Proovi seda: Sa oled raskes õnnetuses sandiks jäänud. Sinu arst ja füsioterapeut selgitavad sulle, et uuesti kõndima õppimine nõuab mitmeid kuid eriti valusat ja väga rasket tööd, mis ei anna mingit garantiid eduks. Nad aitavad sul kohaneda eluga ratastoolis ja toetavad sind sellega kaasnevate raskuste puhul. Kakskümmend aastat hiljem, kui su jalad on lootusetult kärbunud, kohtad sa kedagi, kes on olnud samasuguses õnnetuses. „See oli raske,” ütleb ta. „see oli kolm kuud tõelist põrgut. Aga ma kõnnin sellest ajast alates.” Kas sa tunneksid end süüdi?

Naised, kellele ma sellise stsenaariumi välja pakkusin, ütlesid, et nad tunneksid end vihasena, reedetuna, petetuna. Et nad sooviksid, et neil oleks võimalus teha see uuesti läbi omades paremat informatsiooni. Nad tunneksid kahjutunnet kaotatud võimaluste pärast. Mõned naised ütlesid, et tunneksid süüd, kuna ei otsinud rohkem võimalusi, et nad ei jäänud endale kindlaks info ja toetuse puudumise tõttu. Jättes soolisusest esile kutsutud süütunde kõrvale, ei tunne me ju süütunnet selle tõttu, et oleme end mingist naudingust ilma jätnud. Naine, kes ei imeta, nõrgestab oma tervist, suurendab imiku ja lapse üleskasvatamise keerulisust ning maksumust, ning jääb ilma ühest elu mõnusaimast suhtest. Ta on kaotanud midagi olulist iseenda heaolu jaoks. Millise pildi me imetamise rahuldustpakkuvusest edasi anname kui kasutame sõna „süütunne”?

Sõnastagem ümber, kasutades sõnu, mida naised ise mulle pakkusid: „Me ei taha, et pudelist toitvad emad tunneksid viha. Me ei taha, et nad tunneksid end reedetuna. Me ei taha, et nad tunneksid end petetuna. Proovi jälile saada, millele see „me ei taha, et nad tunneksid end süüdi” viidata püüab - ja sa leiad süsteemi, mis üritab oma jälgi peita. See ei taha naist kaitsta. See püüab hoopis iseennast kaitsta. Proovigem siiski samastuda naistega, aidata neid, kui imetamine ei suju, ja aidakem neil sellest sobimatust ja ebaefektiivsest sõnast eemale liikuda.

Poolt- ja vastuargumendid, eelised ja kahjud. Imetamine on otsene terviseküsimus, mitte võimalus teha kaks samaväärset valikut. „Üks mitte suitsetamise negatiivsetest külgedest on see, et teiste suitsetamine häirib sind. Üks suitsetamise headest külgedest on, et see aitab kaalu langetada.” Tõeliselt on aga küsimus haiguste ja suremuse numbrites. Kõik ülejäänu- olgu küsimuseks tubakas või tehispiim- on lihtsalt toss.

Üks vastsete emadega tegelev keskus kasutab „tasakaalustatud” „beebide toitmisviiside eeliste kaarti”, mille kohaselt on ühtedeks viiest rinnaga toitmise eelistest lõhnatu kaka ning emaka tõmbumine normaalsuurusesse.( Kas see peaks tähendama, et pudeliga toitva naise emakas ei tõmbu kunagi normaalsuurusesse?) Lekkivad rinnad ja võimetus näha, kui palju laps kätte saab, on lisatud nelja imetamise negatiivse külje hulka. Piimasegu eeliseks on see, et mõnede emade meelest on see „vähem piirav ning piinlikkust tekitav”. Keskus teatas, et kaart on lastearstide poolt hästi vastu võetud ning märkimisväärseid muutusi imetamise ning pudeliga toitmise numbrites pole toimunud. See ei ole üllatav. Selles sisalduv informatsioon ei ole oluliselt erinev nendest „tasakaalustatud” nimekirjadest, millega kunsttoidumüüjad juba aastaid kaubitsenud on. Ja võib-olla on see veelgi parem müüginõks, kuna kannab eneses väga selget haiglapoolset tunnustust.”Täieliselt informeerituna”, tunneb ema end nüüd kindlana, et teha kogu elu mõjutavaid tervist puudutavaid otsuseid, võttes aluseks mähkmest tuleva lõhna ning selle, mil määral paljast ihu toitmise ajal paista on.

Miks kunsttoidukompaniid pakuvad selliseid poolt- ja vastu- nimekirju, mis tunnistavad nende toote mõningaid puudujääke? Sellepärast, et iga „tasakaalustatud” lähenemine tugevalt kallutatud keskkonnas toetab seda kallutatust. Kui A ja B on enamvähem samaväärsed ning kui 90% emadest lõpuks valib B, nagu emad USAs teevad (toetudes avaldamata 1992 a. Mothers`Survey`le Ross Laboratories poolt, mille järgi alla 10% USA emadest imetab aasta vanuselt), tundub mõistlik järgida enamust. Kui seal oleks oluline vahe, otsustaksid tervishoiutöötajad kindlasti mitte jääda kõrvale otsuste tegemise protsessist.

Vanemad teevad selle otsuse. Tõsi. Kuid teadlikult protsessist välja astumine vihjab, et see „tasakaalustatud” nimekiri oli pädev. Hiljutises „Parenting” ajakirja numbris kommenteerib pediaater: ”Kui ma külastan esmakordselt haiglas värsket ema, küsin ma `kas te toidate rinnaga või pudelist? ` Kui ta ütleb, et hakkab pudelist toitma, siis ma noogutan ning liigun oma järgmise küsimuse juurde. Toetada vastseid vanemaid tähendab toetada neid kõigis nende otsustes; sa ei marsi ju sünnitusjärgsesse osakonda sisse ja ei ütle kellelegi, et ta teeb hirmsa vea jättes ennast ja oma last sellest ilma.

Ometigi, kui naine teataks keset rutiinset läbivaatust oma arstile, et hakkas paar päeva tagasi suitsetama, teeks arst kõik, et ta mõistaks sellega kaasnevaid riske, ning annaks mõista, et praegu on kõige lihtsam oma meelt muuta. On silmakirjalik ning vastutustundetu võtta selge seisukoht suitsetamise suhtes ja seisukoht, et „las vanemad ise otsustavad” imetamise koha pealt, ilma kindlustundeta, et neil on selle jaoks piisavalt informatsiooni. Elutähtsad otsused teeb alati indiviid ise. See aga ei tähenda, et tema infoallikad peaksid olema vakka, ega ka seda, et vanematele, kes valivad pudeliga toitmise, peaks keelama infot, mis aitaks neil teha järgmise lapsega teistsuguse valiku.

Rinnaga toitmine. Enamik teisi imetajaid isegi ei näe omaenda piima ja ma kahtlen, et mõni muu imetajast ema tahtlikult „söödab” oma järeltulijaid, jaotades oma imetamisintervalle selle järgi, kuidas ta oma beebi näljasusastme arvab olevat. Imetamine rahustab ta järeltulijaid ning kahtlemata tundub meeldiv. Meie oleme ainsad imetajad, kes teadlikult kasutavad imetamist, et üle kanda kaloreid… ja me oleme ainsad imetajad, kes on kroonilistes raskustes selle ülekande tegemisega.

Naised võivad öelda, et „toitsid rinnaga” kolm kuud, kuid enamasti ütlevad nad, et „imetasid” kolm aastat. Kerge ja pikaajalise imetamise puhul tuleb unustada „rind” ja „toitmine”(nagu ka kestus ja vahed ja õigete toitainete õigetes kogustes ülekandmine ning vahe toitva ning mittetoitva lutsutamise vahel- kõik see, mis moodustab kunsttoidu-buklettide fookuse) ning keskenduda selleasemel suhtele. Öelgem kõik emadele, et me loodame, et nad ei hakka „rinnaga toitma”, kuna selle kogemuse tõelised rõõmud ja rahuldustunne saab alguse siis kui nad lõpetavad „rinnast toitmise” ja alustavad rinnast emaks olemist - ematamist(=imetamist)(tõlkija assosatsioonJ).

Kõik meie siit kutsealalt soovime, et imetamine oleks meie bioloogiliseks lähtepunktiks. Me tahaksime, et see oleks kultuuriline norm, me tahame, et inimpiim oleks kättesaadav kõigile inimbeebidele, hoolimata muudest asjaoludest. Ülioluline esimene samm nende eesmärkide saavutamise poole on meist igaühe vahetus ulatuses. Kõik, mida me tegema peame on - jälgida oma sõnakasutust!

Sissejuhatuseks

2009-07-11T13:43:00.018+03:00

Tere, mina olen Eeva-Liisa.
Olen kahe lapse ema, sünnitoetaja.
Olen kahel korral end väga põjalikult sünnituseks ette valmistanud ning teadlik, et raseduse ajal võivad pähe tulla kõige eriskummalisemad ja ootamatumad mõtted. On hea, kui leidub keegi, kellega saad neid jagada. Ma usun, et sünnituse puhul on ettevalmistus väga oluline. Sünnitus on naise looming.
Minu lapsed on sündinud kodus ja vette. Esimene laps koos sünnitoetajaga aastal 2003 ning teine 2007 kevadel oma issi kätele. Tema sünnilugu saab lugeda siit http://www.synnitoetus.ee/index.php?id=164&L=0 .
Alates esimese lapse titeeast olen hakanud nõustama naisi ja mõtlema koos nendega nende sünnituste ettevalmistamisel. Neid, kelle lood mul hinges, on palju. Oleme koos hinganud ja liikunud.
Mul on olnud rõõm olla toetajaks Kristi, Kristini, Heleni, Katrini, Juula, Kristiina, Marleni, Signe, Alisi, Kärdi, Riste ja Arina sünnituse juures.

Lõin selle blogi, et naised minuga paremini ühendust saaksid.
Aja jooksul loodan siia koguda mõtteid ja kogemusi rasedate toetamisest, sünnitustest ning imetamise teemadest.
Loodan, et eesti naised saavad aina teadlikumaks ja nõudlikumaks oma sünnituse ümber toimuva suhtes ning sellega seoses muutub sünnitoetaja teenus aina loomulikumaks võimaluseks pakkuda endale hea kogemus.
Sünnitoetaja kaasamine sünnitusmeeskonda vähendab paljude erinevate uuringute põhjal keiserlõike tõenäosust 50%, vähendab sünnituse pikkust 25%, vähendab stimulatsiooni kasutamise tõenäosust 40% ning epiduraali nõudmise tõenäosust 60%.

Püüan olla naistele nii kättesaadav kui võimalik. Elan Tartus. Minu telefoninumber on 55538770 või 7422106.
Meiliaadress eevaliisa.sibul@gmail.com